Enn Uuetoa (21.11.1848-19.11.1913), keda teatakse rohkem Kihnu Jõnnuna, lapsepõlv oli samasugune kui teistel Kihnu poistel. Kalapüügil ja kodustes talitustes tuli loomulikult vanemaid abistada, vahel ka noorema õe ja venna järele valvata. Kõige rohkem köitis ja meelitas poisikesi muidugi meri, mis Uuetoalt on ainult paarsada meetrit ida pool. Esialgu pidi siiski kodusaarega leppima ja koolitee ära käima. Kihnus töötas sel ajal neljaklassiline kirikukool, mis asetses Uuetoalt umbes kolme kilomeetri kaugusel kiriku lähedal piirivalvekordonis.
1860ndail aastail hakkasid kihnlased soetama purjekaid, millega vedasid linnadesse, peamiselt Pärnu ja Riiga, randadelt korjatud kive sadama- ja muudeks ehitusteks. Ka Uuetoal muretseti enesele laevaosa. Kiviveolaevad ehitati või osteti võrdsetes osades nii mitme mehe peale, nagu vajati laevale meeskonda. Laeva tulud ja kulud jaotati meeste vahel võrdselt, nagu tehti ühiselt ka kõik laevatööd. Pärast sõitmist Kihnu kiviveolaevadel siirdus Jõnn Häädemeestele ja sai tööle Weide laevadele, esialgu muidugi madrusena, hiljem arvatavasti pootsmanina. Sellest ajast algas Jõnnu meremeheelu suurtel purjekatel, mis kestis tema surmani. Puuduliku hariduse tõttu ei oleks Jõnn pidanud pootsmanikohast kõrgemale pääsema. Kuid temast sai siiski kaugsõidukapten. Nimelt olnud kaptenitest suur puudus. Siis usaldatud üks laev korraks Jõnnu juhtida. Reis läinud hästi. Jõnn võitnud nii laevaomanike usalduse ja töötas edaspidi ainult kaptenina. Teiste kaptenite vastu olnud Jõnn väga heasoovlik ja abivalmis. Uute purjede tegemise juurde kutsutud Jõnn sageli appi, mida ta meeleldi teinud. Jõnn olnud ise väga osav purjemeister ning löönud tegelikus töös kaasa.
